Imed tõepoolest juhtuvad...seda tõdesin paar nädalat tagasi, kui pärast veerandtunnist politseiautos istumist (ei midagi hirmsat - järgmisel päeval sai tehnoülevaatus tehtud), üha tugevnevat vihmasadu ja Kadrioru pargi ülerahvastatusest ehmununa otsustasime (koos modelli Katriniga) halva-õnne jada lõpetada ja hoopis Tallinnast ära - Ohtu mõisa - sõita.
Armsasse mõisamajja sisenedes leidsime eest praksuva kaminatule ja imetoreda Ohtu pererahva kookide ja kohviga: jõudsime kohale täpselt ''õigel'' hetkel nagu oleksime olnud selleks ajaks oodatud külalised....kuidas vahel saatus oskab juhustest õnnelikku lugu kokku panna...tegelikult olime ju täitsa kontvõõrad...
Et näha, kuidas täisvereline elu keeb, tuleb Tallinnast välja saada...kus inimesed on sõbralikud, lahked ja palju kontaktialtimad kui kiirustavas pealinnas...Seikluseuimas Nipernaadi tunne tuleb - tahaks kogu aeg edasi liikuda, et siis rammestununa (loe: reipana kaamera taga) kuskil peatuda ja peatuspaigas kohalike inimeste elust osa saada ja ehk vastukaaluks ka natuke elevust nende ellu tuua....
Väga suur tänu Ohtu mõisa pererahvale! Ma ei väsi imetlemast Eesti mõisakultuuri - kindlasti jätkan pildistamist mõisate keskkonnas...
Ohtu külast leidsime ka teise armsa koha - kus perenaise loal saime pilti teha vanade super fotogeeniliste bussidega!!!
Pildid on tehtud 3. oktoober 2009 Ohtu mõisa ümbruses ja Ohtu külas
Modell: Katrin (suur tänu!!!)
Fotograaf: Miret Tuur
All photos in this post by Miret Tuur
No comments:
Post a Comment